Isegi häbi korral võime elada sisukat ja rahuldust pakkuvat elu

Kaug puust, intervjueeris ja kirjutas Saalomon paljudest kõrgema keskklassi paaridest, kes pühendasid oma elu ja ressursid puuetega laste õitsengu tagamisele. Need vanemad tegid kõik oma rahaliste võimaluste piires, et kaitsta oma järglasi häbi ja sotsiaalse häbimärgistamise eest, edendada enesehinnangut ja võimaldada neil oma potentsiaali ära kasutada. Näiteks Emily ja Charles Kingsley pühendasid oma elu varajase sekkumise eksperimentaalsele programmile, kui nende poeg Jason sündis Downi sündroomiga. See programm hõlmas pidevat stimulatsiooni, eriti tema sensoorse aparaadi puhul. "Nad rääkisid Jasoniga päeval ja öösel. Nad liigutasid tema jäsemeid läbi venituste ja harjutuste, et parandada tema lihastoonust." Iga kurnava päeva lõpus nuttis Emily end magama.

Jason Kingsley koos härra Hooperiga Sesame Streetil

Nende jõupingutuste tulemused olid muljetavaldavad. Seitsmeaastaseks saades suutis Jason lugeda, lugeda kümneni kaheteistkümnes keeles, eristada Bachi Mozartist ja teistest heliloojatest ning suhelda märgi järgi kurtidega. Emily, kes töötas Sesame Streetil kirjanikuna, korraldas Jasonile saates regulaarse külaliskoha, aidates sellega edendada sallivust teiste puudega laste suhtes. Ta esines telesaates koos Jane Pauleyga. Selle asemel, et kasvada oma alaväärsustunde poolt rõhutuna, näis Jason Kingsley olevat häbikoormast pääsenud.

Kuid umbes 8 -aastaseks saades peatus tema intellektuaalne areng ja eakaaslaste rühm möödus temast. Ta saadeti magamislaagrist koju, sest teised lapsed leidsid, et tema valimatud kallistused on vastumeelsed. Jalgpallis ei suutnud ta jälgida meeskonda, kus ta mängis. Üha enam leidis ta end autsaiderina:

Ühel õhtul, kui Emily ta voodisse sikutas, ütles ta: "Ma vihkan seda nägu. Kas leiate poe, kust saaksime endale uue näo, tavalise näo?" Ühel teisel õhtul ütles ta: "Ma olen nii haige ja väsinud sellest Downi sündroomi ärist. Millal see ära läheb?"

Vaatamata vanemate kangelaslikele jõupingutustele teda stimuleerida ja harida, oli Jason vaatamata televisioonis esinemisele häbi tundnud. Ta tajus täpselt viise, kuidas ta tüüpilistest lastest erines, ja tundis end seetõttu halvasti.

Ma ei väida, et ta oleks pidanud nii tundma; ainult juhtis tähelepanu sellele, et ta tegi seda.

Saalomoni uurimus kääbusluse kohta näitas, et väikestel inimestel, kes kasvavad koos keskmise suurusega vanematega, on palju madalam enesehinnang kui neil, kelle vanemad ise on väikesed. Ta järeldab, et kääbuskasvuga vanemad on tõenäoliselt empaatilisemad ja häälestunud nende laste ees seisvatele väljakutsetele. Kahtlemata saavad need lapsed kasu ka perekeskkonnast, kus lühike kasv on norm. Dwarfismiga lapsed, kellel on keskmise suurusega vanemad, elavad koos visuaalse meeldetuletusega nende erinevustest ja viisidest, kuidas nad on "ebanormaalne."

Sarnastel põhjustel on puudega laste vanemad leidnud, et suhtlemine rühmades teistega, kellel on sama seisund, on enesehinnangu kujundamisel tohutult oluline. Lihtsam on tunda end paremini end ümbritsevate inimestega ümbritsetuna, kui olla alati kõige lühem inimene toas. Varasematel, vähem sallivatel aegadel leidsid homoseksuaalid häbi ja sotsiaalset häbimärgist vabanemist oma subkultuuris – ühiskonnas, kus teistsugune "norm" võitis. Need, kelle kuulmine on halvenenud, on loonud eduka kogukonna, eraldi kurtide kultuuri, kus allkirjastamine ja mitte räägitud sõna on tavaline suhtlemisviis.

Kuigi kõigi Saalomoni raamatus sisalduvate vanemate jõupingutused oma laste tervisliku enesehinnangu edendamiseks on väärt ja imetlusväärsed, on siin kahetsusväärne reaalsus: suure puudega inimesed kannatavad paratamatult häbitunde pärast, kuidas nad on erinevad, olenemata sellest, kas eakaaslased on neid eemale hoidnud või aktiivselt häbenenud. Häbi tekib spontaanselt ebasoodsa erinevuse tajumisest, olenemata sellest, kas ühiskond seda inimesele tekitab või mitte.

Häbi tuleneb teadmisest, et teie areng ei arenenud nii, nagu oleks võinud eeldada tavatingimustes.

Häbi tuleneb teadmisest, et teie areng ei arenenud nii, nagu oleks võinud eeldada tavatingimustes.

Praegune häbivastane zeitgeist laiendab normaalseks peetava piire. Samasooliste abielu lastega, keda kasvatavad kaks meest või kaks naist-kunagi mõeldamatu-on noorema põlvkonna jaoks peavoolu idee. Ühiskonnana muudame meelt ja otsustame, et seksimine ja pere loomine oma soost inimesega ei tohiks häbeneda. Selle muutuse peamiseks põhjuseks on üha kasvav arusaam, et homoseksuaalsed mehed ja naised ei olegi nii erinevad: nad tahavad armastavat ja stabiilset partnerlust teise inimesega, nad tahavad end sisse seada ja pere luua, nii nagu seda teevad heterod. Lõhe sulgemisel ja erinevuste rõhutamisel eemaldame häbi allika.

Rõhutades pigem mitmekesisust kui erinevusi, püüab häbivastane ajaviide saavutada sama asja paljude inimeste jaoks, kelle puue või erinevus on nad tavapäraselt normist välja jätnud. Saalomoni raamatus kirjeldatud vanemad teevad kõik endast oleneva, et ületada lõhe normaalse ja ebanormaalse vahel, et aidata oma lastel põgeneda häbi eest. "muud." See on kahtlemata hea, kuid mingil olulisel tasandil, ükskõik mida me ka ei teeks, tajuvad akondroplaasiaga lapsed (kõige tavalisem kääbuspõhjus), kui palju nad erinevad ja tunnevad end sellest teatud määral halvasti.

Ma ei ütle, et puuetega inimesed peaksid häbi tundma või et ma pean seda heaks. Ma ütlen, et nad seda paratamatult teevad. See on pigem bioloogiline häbi kui sotsiaalne häda, mis tuleneb teadlikkusest, et tüüpiline, oodatav areng on viltu läinud. Selline turvaline ja jõukas ühiskond nagu meie – ja pühendunud vanemad, kellel on selleks vahendid – saab oma ressursse selle häbi oluliseks leevendamiseks kasutada, kuid ei kustuta seda kunagi.

* * *

Psühhoterapeudina olen töötanud paljude häbi tõttu sandistunud meeste ja naistega. Enamikul neist puudusid emad või isad, kes neid John Bradshawi kirjeldatud viisil häbistasid, väärkohtlesid või alandasid. Selle asemel pärinesid nad vanematelt, kes võitlesid raske depressiooni, alkoholismi või isegi psühhoosiga, kes ebaõnnestusid kõige elementaarsematel viisidel turvalise ja armastava keskkonna loomiseks. Teisisõnu, minu klientidel ei olnud sellist lapsepõlve, nagu enamik meist arvaks "normaalne," isegi mitte selle sõna kõige laiemas tähenduses.

Briti psühhoanalüütik D.W. Winnicott leidis, et meie, inimesed, oleme sündinud koos sisseehitatud ootustega, kuidas keskkond peaks meie vajadustele vastama. Ta nimetas seda geneetilist pärandit a "normaalsuse plaan." Kui meie vanemad reageerivad asjakohaselt ja vastavalt sellele plaanile, sisendavad nad meile oma maailmas turvatunnet ja panevad aluse tugevale enesehinnangule. Kui nad ebaõnnestuvad, et neid ootusi täita, ei suuda me normaalselt areneda; enesehinnangu alguse asemel jääb meile veendumus, et oleme kahjustatud. Kõige põhilisemal tasandil tunneme end koleda ja puudulikuna.

Uhkuse asemel juurdub häbi meie südames.

Ma usun, et häbi on vältimatu. Usun, et tohutu kasv ja autentne enesehinnang on siiski võimalik.

Neile, kellel on suur puue, tekib häbi paratamatult, kui inimese füüsiline areng kaldub dramaatiliselt kõrvale liigi jaoks tavapärasest. Varasest keskkonnast kahjustatud lapsed mõistavad intuitiivselt, et nende enda psühholoogiline areng ei ole arenenud nii, nagu oleks võinud tavaliselt oodata; selle tulemusena tunnevad nad häbi. Mehed ja naised, kes ei käitu nii, nagu ühiskond neilt eeldab, tunnevad (tavaliselt) häbi.

Teisisõnu, olenemata sellest, kas selle päritolu on füüsiline, psühholoogiline või sotsiaalne, on häbi pettunud ootuste tulemus.

Minu elukutse edendab kognitiiv-käitumuslike võtete ja kinnituste kasutamist häbi vastu võitlemiseks. Kooskõlas praeguse ajaga, vaadatakse häbi kui vaenlast; psühhoteraapia kliendid õpivad viise, kuidas võidelda, murda häbi, veenda end, et nad on terved ja ilusad. John Bradshaw usub, et suudame häbist paraneda ja oma taastada "tõeline mina," terve ja terve sisemine laps.

Ma usun, et häbi on vältimatu. Usun, et häbist vaevatud isikutest ei saa kunagi neid inimesi, kes nad oleksid võinud olla, kui nende emad ja isad oleksid teinud piisavalt head kasvatustööd. Usun, et tohutu kasv ja autentne enesehinnang on siiski võimalik.

Üks mu klientidest, Nicole, oli pärit perekonnast, kus mõlemal poolel oli psühhoos. Teismelisena üritas tema õde enesetappu. Tema sügavas hädas vend elas ühiskonna äärealadel, tegi hädatöid ja magas oma kaubikus. Kui ta 18 -aastaselt minu juurde tuli, oli Nicole sügavas depressioonis, aeg -ajalt maniakaalsete lendudega suurejoonelisusse. Ta kannatas kergete kuulmis- ja visuaalsete hallutsinatsioonide all; ta lõikas end habemenuga. Ta tundis end sageli tagakiusatuna lauludest, mis talle pähe jäid, korduvalt lõputult kordades ja muutes päeva magamise peaaegu võimatuks. Kõigile, kes temaga kohtusid, tundus ta ausalt öeldes häiritud olevat.

Pärast paljude aastate pikkust intensiivset psühhoteraapiat (ja ilma psühhiaatriliste ravimite abita) on Nicole dramaatiliselt kasvanud. Lõpuks suutis ta end ülikoolis läbi teha, karjääri luua, teise professionaaliga abielluda ja lapsi saada. Kui te temaga täna kohtusite, võib ta teile tunduda pisut ekstsentriline, kuid mitte häiritud. Enamiku inimeste standardite järgi on ta saavutatud ja edukas naine. Niikaua kui ta austab oma piire, töötab Nicole üsna kõrgel tasemel.

Kuid tal on olulised piirid. Kui ta võtab endale liiga palju või elu muutub liiga stressirohkeks, võib ta hakata nägemise äärealadel nägema ämblikke. Laul võib talle pähe kinni jääda ja teda pool ööd üleval hoida. Väga halbadel hetkedel võib tal tekkida tunne, nagu oleks ta oht laguneda. Kui ta aga enda eest hoolitseb – ära teeskle, et ta on supernaine, ega veena ennast, et ta on "lihtsalt normaalne" nagu kõik teisedki – Nicole saab teha palju -palju rohkem, kui keegi oleks võinud oodata sellelt sügavalt murettekitavalt noorukilt, kes esmakordselt minu juurde tuli.

Soovitatav lugemine

Amneesia ja mina, mis jääb mälu kadumisel alles

Miks pole keegi kindel, kui Delta on surmavam

Katherine J. Wu

Me pole uueks pandeemiaks valmis

Olga Khazan

Nicole elab häbi, dramaatiliselt halva lastekasvatuse pärandiga. Samuti tunneb ta enda üle uhkust kogu raske töö üle, mida ta on teinud, oma vapruse üle psühholoogilise valuga silmitsi seistes ja kõige selle üle, millega ta on hakkama saanud. Häbiga suhtlemine aitab tal teha häid valikuid selle kohta, mida ta saab ja mida mitte. Häbi hoiab teda alandlikuna ja takistab teda võidukalt lendamast, et eitada seda, kes ta on. Häbi aitab tal austada oma piiranguid, et ta saaks ette võtta võimaliku ja jätkata enesehinnangu tõstmist.

Aastatel enne poja kaheksandat sünnipäeva uskus Emily Kingsley "et ta oli lakkunud [Downi sündroom]; ta elas triumfis." Pärast seda, kui Jason sai 8 -aastaseks ja tema intellektuaalne areng peatus, Emily "hakkas mõistma kõiki asju, mida ta ei suutnud ega suuda kunagi teha." Aastal 1987 kirjutas ta kaasaegse muinasjutu nimega "Tere tulemast Hollandisse," puuetega inimeste maailmas kõigile teada. https://tooteulevaade.top/ Selles muinasjutus võrdleb ta tavalise lapse asemel puudega lapse saamise kogemust pettumusega, mida võite tunda, kui kujutleksite, et lendate Itaaliasse puhkama ja maandute hoopis Hollandisse:

Aga kõik, keda tunnete, on hõivatud Itaaliast tulles ja minnes … ja nad kõik kiitlevad, kui imeline aeg neil seal oli. Ja elu lõpuni ütlete: "Jah, sinna ma pidin minema. Seda ma plaanisin."

Ja selle valu ei kao kunagi, kunagi, kunagi, kunagi … sest selle unistuse kaotus on väga -väga suur kaotus.

Aga … kui veedate oma ülejäänud elu leinates tõsiasja, et te ei jõudnud Itaaliasse, ei pruugi te kunagi vabalt nautida väga erilisi, väga armsaid asju … Hollandi kohta.

Ma mõtlen häbiga elamisele samades tingimustes. Teades, et teie lapsepõlv on teid märkimisväärselt kahjustanud, on väga tõeline ja püsiv valu. Ära teeskle teisiti, ära ignoreeri häbi; aga ärge peatuge ka selle valul. Häbi kandmine ei tähenda, et me ei saaks kasvada ja areneda, luua rahuldavaid suhteid või leida karjääri, mida armastame. Isegi häbi korral võime elada sisukat ja rahuldust pakkuvat elu.

Äärmuslikel juhtudel on mul patsiente, kes tunnevad, et nende häbi on kõik peale surmaotsuse. See ei ole; häbi pole vaenlane. Häbi on sageli valus elu tõsiasi, mis määratleb lõhe ootuste ja tegelikkuse vahel, kuid võimaldab samal ajal maksimaalselt ära kasutada seda, mis tegelikult võimalik on.

(jimBL/flickr)

Meie kolmas laps sündis seitse nädalat enne tähtaega, soole halvenemisega. Arst selgitas seda järgmiselt: kui olete ema emakas, moodustuvad sooled esialgu väljaspool keha. Siis tõmbuvad nad kõhtu, keerduvad ja kõht tihendub nende ümber. Kui teil on kahetsusväärne sündida selle haigusega (tõenäosus 5000 kuni 1, ehkki see esineb sagedamini enneaegsetel imikutel), ei teki seda olulist keerdkäiku kunagi ja võite lõpetada millegi nn volvulusega, mis kõlab nagu omamoodi Rootsi superkangelane, kuid see on tegelikult ohtlik seisund, mille korral sooled keerduvad nagu aiavoolik ja seedimistee katkestatakse, mis piirab verevoolu.

Võib -olla saaksime koera, kui ta ära sureks, väikese koera nimega Otis või Kirby, kes hauguks, nipsutaks ja nõmetaks kõikjal ning aitaks meil selle unustada.

Sul peab kõht lahti olema, et kõik saaks õigesse järjekorda tagasi panna, muidu sa sured. Kui olete nende õnnelike hingede seas, kes on sündinud õigesti tellitud sooltega, peaksite neid soole tänama järgmisel korral, kui nad teie nimel kahekilost burritot töötlevad.

Nad avastasid, et lapsel oli selline seisund, kui ta hakkas pärast esimest söötmist paksu rohelist vedelikku oksendama. Sapp, mille ta oma valemi seedimiseks sekreteeris, oli tema soolestikus ummistunud ja purskas tagasi kõhtu, põhjustades korduvat oksendamist. Nad panid toru tema kõhtu, et imeda ära kogu liigne vedelik, ja lootsid, et probleem laheneb iseenesest. Ööd enne operatsiooni seisin NICU-s tema isolaadi-suletud plastinkubaatori-juures ja vaatasin selle toru väljundit, palvetades, et see muutuks kollaseks või selgeks, lootes Jumalale, et ta säästab nuga ja et ma ei näeks enam kunagi seda kohutavat rohelist paska temast välja tulemas. Aga ma nägin seda uuesti. Ma tuleksin päeval NICU -sse ja küsiksin õdedelt, kas ta lööb, mu sõrmed läksid piisavalt tugevasti katki.